Ajalugu
Edise mõisakompleksi hoonestus
Keskaegne vasall-linnus.
Edise mõis oli keskajal välja ehitatud vasall-linnusena. Linnuse täpsem kuju ei ole teada ja selle välja selgitamine vajab täiendavaid uuringuid. Arvatavasti oli tegu ringmüüriga ümbritsetud suurema linnusega. Vasall-linnusest on säilinud ainult madal küngas, mille servast mõnes kohas paljanduvad müürisäilmed.
Linnuse asukoht on kantud arhitektuurimälestisena kultuurmälestiste riiklikku registrisse nr. 13866 (Jõhvi kirik vallikraaviga 14.-16. sajand ning arvele võetud 13.01.1988 aadressil Ida-Virumaa, Jõhvi vald, Jõhvi linn, Rakvere mnt. 6b).
Linnuse asukohta ümbritseb muinsuskaitse piiranguvöönd.
Härrastemaja
Mõisa härrastemaja pärineb 18. sajandi teisest poolest, ümbehitatuna 19. sajandi teisel poolel – hoonealune pind 655,6 m2.
Hoone on ühekorruseline murdkelpkatusega kiviehitis, mille fassaadipindu ilmestavad kaaraknad ning nendevahelised liseenid. Hoone siseruumid on täielikult ümberehitatud ja kõik ajastupärased sisearhitektuuri elemendid hävinud. Algse ruumilahenduse välja selgitamine eeldab vastava ahitektuuriajaloolise uuringu teostamist koos selleks vajalike seina- ja vundamendisondaaþidega.
Hoone põhjapoolse osa all on soklikorrus ning hoone keskosa ja põhjatiiva all keldriruumid.
Ait-kuivati
Tallinn-Narva maantee poolt vaadatuna on Edise mõisakompleksi dominandiks (vähemalt selle tänases olukorras) 19. sajandit pärinev ait-kuivati.
1980. aastatel ehitati nõukogude ajal laohoonena kasutusel olnud hoone ümber toitlustusasutuseks ning selles paikneb trahter Valge Hobu. Ümbeehitus teostati oma aja kohta väga stiilitundlikult. Kõige väärtuslikumad on autoritööna valminud sepisdetailid.
Hobusetall
Hoone ehitati 19. sajandil ja renoveeriti nõukogude ajal korterelamuks, lisades teise korruse. Käesoleval ajal on vahepeal kasutuseta seisnud ja lagunev hoone OÜ ZOROASTER poolt ümber ehitatud kontorhooneks. Algselt pikk ja madal paekivihoone, krohvitud välisseintega, kaetud kõrge kelpkatusega. Ehitis võib olla peahoonega üheealine.
Majandushoonete kastell
19. sajandist pärinevad mõisa majandushooned paiknesid kastellilaadselt ümber nende keskele moodustunud sisehoovi, mille lõunapoolse külje moodustab eelpoolmainitud hobustetall. Selline paigutus on iseloomulik enamikele mõisakompleksidele Eestis. Nõukogude ajal ümber ehitatud meierei ja loomalaut seisid aastaid varemeis ning on praegu OÜ ZOROASTER omanduses.
Hooned olid algselt viilkatusega eklektilises laadis ehitised, milline välisilme pärineb rekonstrueerimisest 19. sajandi teisel poolel. Hoonete nurkadel ja räästa all on laiad ehisvööd, aknad krohvitud laiade ehisraamidega, lakatoa aknad kaetud kõrge kaarega.
Mõisatööliste maja
Majanduskompleksi idaküljel asub 19. sajandist pärinev mõisatööliste maja (moodustab majanduskastelli idapoolse tiiva), mis oli nõukogude ajal aiandus-mesindusseltsi kasutuses. Viimane tagas selle säilimise teataval määral ümberehitatud kujul. Hoone omanikuks on OÜ Sundstrand, koos selle juurde kuuluva ulatusliku krundiga, kus paljastub muinas- ja keskaegse Edise küla kultuurkiht.
Majandushooned
Majanduskastellist kirdes asub kunagise linnuse idaaküljel selgitamata funktsiooniga 19. sajandist pärinev majandushoone, mis seisab kasutamata ja laguneb. Katastriüksus on moodustamata.
Mõisakompleksi lääneküljel asub OÜ PRO NORDLINK valduses olev selgitamata funkitsiooniga 19. sajandist pärinev majandushoone, millele on taasiseseisvumise järel lisatud pooleliolev teine korrus. Hoonel puudub hetkel kasutus.
Uusehitised
Mõisasüdame terviklikkus on rikutud aida ja peahoone vahele (endise auringi keskele) ehitatud uusehitisega, kus nõukogude ajal asus veterinaarteenistus. Hoone seisab pikemat aega kasutuseta, amortiseerub ning on omanike poolt (OÜ Talger-Elektrotehnika, AS Indreko Varahaldus) müügis.
Härrastemaja tagakülje vahetus läheduses asub nõukogudeaegsne uusehitus, kus OÜ Edise Ratas pakub rehviremondi teenust. Tänu toimivale teenendusele on OÜ Edise Ratase tegevus päästnud härrastemaja vandaalide rüüstamistest.
Mõisakompleksi kirdeosas, endisel mõisa aiamaal ja puukooli alal, asuvad mitmed nõukogudeaegsed tootmishooned, milledest kõige läänepoolseim mõjutab otseselt endise vasall-linnuse asupaiga miljööväärtust.
Kabelimets
Endisel mõisakalmistul on säilinud surnuaia 19. sajandist pärineva kabeli varemed ja kalmistu ringmüüri jäänused.
OMANDUSSUHTED
Alates Edise mõisa esmamainimisest 1477. aastal kuni aastani 1698 kuulus mõisakompleks baltisaksa Tuve/Taube suguvõsale. Hiljem oli mõis Maydell’ide, Toll’ide, Schwebs’ide ja Rosen’ite valduses.
1919. aasta võõrandamise järel sai mõisasüdame omanikuks Vabadussõjast tuntud kindral
Aleksander Tõnisson, hilisem Tartu ja Tallinna linnapea.
Nõukogude perioodil asusid Edise mõisakompleksis Kohtla-Järve Loomade Haiguste Tõrje Jaam, Kohtla-Järve sidejaoskond ning Kohtla-Järve rajooni kaubastu.
2008. aasta seisuga asuvad Edise mõisa piirkonnas katastriüksused, mis kuuluvad järgmistele ettevõtetele/isikutele:
- OÜ ZOROASTER;
- OÜ Revino;
- OÜ PRO NORDLINK;
- OÜ Edise Ratas;
- Leo Tõnisson, Helle Tõnisson, Eila tõnisson;
- OÜ Talger-Elektrotehnika 1 kaasomandist, AS Indreko Varahaldus 1 kaasomandist;
- Urmas Edovald;
- OÜ Sundstrand;
- Edise Ehitus OÜ
AJALOOLINE ÜLEVAADE
Asend
Edise mõisakompleks asub Jõhvi kõrgustiku põhjaserval kukruse lademe kihiastangu veerel. Mainitud astang kulgeb Kohtla-Järvest kuni Jõhvini, kus pöördub lõunasse Puru suunas. Otse kihiastangu ees avanesid vanasti veerikkad allikad, mille lähedusse tekkisid muinasajal esimesed külad, sh Edise ja Revino.
Astangust põhjas asuv soine ja veerikas madalsoomuldade vöönd on tänini kasutusele võtmata. Lõuna suunas kulgeb Jõhvi kõrgustikule tüüpiline viljakate muldade ala, millel on valdavaks leostunud liivsavimullad karbonaatsel liivsavil.
Püsiasustuse tekkimine
Põllumajanduslik püsiasustus Edise piirkonnas tekkis hiljemalt meie ajaarvamise esimestel sajanditel.
Jõhvi aiandi territooriumil paikneb meie ajaarvamise I aastatuhande esimesse poolde kuuluv kivikalme, kust on saadud juhuleide. Kalmet pole arheoloogiliselt uuritud. Edise mõisakompleksi põhjaküljel asub teeäärses kivivares väikeselohuline kultusekivi. Sellised kultusekivid pärinevad arheoloogide hinnangul juba I aastatuhande teisest poolest enne meie aega. Mõned väikeselohulised kultusekivid leiduvad veel Edise küla lõunapoolses osas. Kuna arheoloogid ei ole selles piirkonnas inspekteerimist teostanud on kultusekivid esialgu arvele võtmata. Edise asundusest Veski talu põldudelt leiti 1938. aastal kümndmisel juhuleiduna käevõrusid ja noatupe osasid.
Kuskilt Jõhvi ümbruskonnast (toenäoliselt Edise piirkonnast) leiti 1930. aastatel juhuleiuna käevõru, pintsett, 3 sõrmust ja 2 noakatkendit. Ilmselt kunagisest kalmest. /Andmed Ajaloo Instituudi arheoloogiliste leidude arhiivi kartoteegist/
Edise mõisa maalt on leitud (leiuaeg teadmata) vähemalt 525 hõbemündist koosnev aardeleid, millest enamik saksa ja anglosaksi päritolu mündid ning mõned Araabia mündid. Kõige hilisemad mündid kuuluvad 11. sajandi lõppu. Edise mündiaare on peidetud hiljemalt sajandivahetusel või 12. sajandi algul. Edise mündileid on unikaalne, kuna suur osa Eestis leitud varastest saksa ja anglosaksi müntidest pärineb just sellest leiust.
Edise muinasasula kultuurkiht paljandub endise Aiandus-Mesindusseltsi krundil.
Mõisaterritooriumilt pärit (valdavalt keskaegsetest leidudest) oli kindral A.Tõnissonil mõisahoones terve kollektsioon /teade Leo Tõnissonilt/.
Edise ja Revino kirjalik esmamainimine
Vanim kirjalik teade Edise ja Revino külade kohta pärineb Taani Hindamisraamatust, mille koostamisajaks peetakse 1241.aastat. Mõlema küla suurusena on selles ürikus kirjas 5 adramaad. Tolleaegne adramaa vastas arvatavasti ühele normaaltalule. Mõlemad külad kuulusid otse Taani kuningale.
Edise ja Revino külad üheskoos moodustasid asustusajaloolase P.Johanseni oletusel vakuse ehk maksustuspiirkonna, mis muinasajal arvatavasti oli ühe pealiku alluvuses.
Edise lääneküljel asunud Revino küla asukohta meenutavad praegu vaid muinasaegne kultuurkiht ja ahjuvarede madalad kühmud Revino lauda ümbruses. Samast leiame Edise poole suunduva muistse rannaastangu serva, mis sajandite eest ilmselt palju enam silma torkas kui tänapäeval. Isegi sedavõrd, et leidis kajastust küla nimes, mis Taani hindamisraamatus on kirjas kujul Reuanal, 1346 Reyuenalle, 1533 Rieuenallen, 1508 Reuonoya, 1712 Rewino.
Soome keeles tähendab reuna „serv, äär”, reuna-alue „ääreala”, reunoja myöten „ääretasa”, reuna-aluje „ääreala”, reuno/s „(kinga)rant”. Sama sõna esineb ka karjala, aunuse, lüüdi ja vepsa keeles ning tuleneb baltikeelest sõnast briaun. „rand, kant, serv”. Sama sona on säilinud ka eesti murdekeeles: rõun, -a – rõunak, -u „mäekülg” (vastu rõuna „vastu mäge ülesse”).
Mainitud rannaastang läbib Edise mõisa keskuse, mille kohal muinasajal asus küla. Selle nimi esineb 1241. aastal Taani hindamisraamatus kujul Eteus (hiljem 1346 Ettis, 1506 Ettes, 1732 Eddise). Keeleteadlane L.Kettunen tuletas nime tähenduse sõnast edine: edise „millegi ees asuv”. Nime oenäoline ajalooline areng toimus lühenemise suunas: eti/n/use – eti/use – etise.
Soome keeles tähendab sona esi „eespool olev” ning edine „esimene”; vadja keeles esi, ete „esimene, eespool”; liivi keeles eddi „esimene, eespoolne„. Udmurdi keeles seevastu tähendab eda „joud”, millega seondub eestikeelne ede/nema „arenema“ ning esi/ti „alguses”. Seega tähendas edi/edu staatuses eespool või kõrgemal olemist (või ka ajaliselt eespool, nt suguvõsa vanemad). Tõenäoliselt on tegemist kunagise ülikunimega, mis viitab võimalusele, et Edise oli kohaliku muinasvanema elukohaks.
Edise keskajal
18. sajandi kroonik Arndt märgib, et Edise linnus ehitati 1293. aastal ordumeister Bodo von Hohenbachi poolt. Edise vasall-linnuse ajaloolise õiendi autor U.Hermann suhtub sellesse väitesse kriitiliselt ja arvab, et Arndt laenas selle mõnelt varajasemalt kroonikult, nagu fantaasiarohke Jürgen Helms. Sama vähe on usutav Arndti teade, nagu oleks XIII saj lõpul Edise kuulunud Taubedele, sest Taubesid mainitakse ürikuliselt alles hiljem.
Esimene usaldatav teade pärineb 1346. aastast, mil Edise kuulus koos Kukrusega (Ettis et Kucris) Nykolaus de Oyes´i nimelisele aadlimehele.
Samal aastal müüsid taanlased oma Põhja-Eesti valdused Saksa Ordule. Vahetult enne seda (4. aprillil 1346) läänistas Taani kuningas Valdemar IV Edise küla koos mõisaga Hinke Moorile. Nimetatud mõis asus tookord Revino külas (in villa Reyenalle). Seda kohta tunti veel 19. sajandil Vanamõisa välja nime all. Tegemist on kõoige vanema mõisaga kogu Ida-Virumaal. Oletatakse, et Revino mõis võis hävida Jüriöö ülestõusu tulemusena, sest hiljem seda enam ei mainita. 1477. aastal asus mõis juba Edise külas ning seda mainitakse kui “vana mõisa”, samal ajal kui Kukruse on „uus mõis“ Sel ajal oli Edise omanikuks Bernd Tuve. Viimane näib 1544. aastaks Edise küla kadunud olevat, olles ilmselt võetud mõisa põldude alla, sest rohkem seda ürikutes ei esine. Kõrvalasunud Revino küla, mille maad olid mõisastatud 19.sajandi keskel.
Uuesti tekib Edise küla alles mõisamaade kruntimisel 1921. aastal, seekord Edise asunduse nime all, mis hõlmas ka Revino maid.
1533. aastal oli mõis Otto Tuve ja 1555. aastal Berndt Tuve valduses. Samal ajal nimetatakse linnuste nimistus Edist kui Taubedele kuuluvat – arx Taubiorus hereditaria.
Berndt Taube valduses oli Edise linnus ka Liivi sõja päevil, mil venelaste poolt piirati Jõhvi kindluskirikut ja Edise linnus peaaegu vastupanuta alistus.
Vene kroonikates nimetatakse 1558. aastal vene vägede poolt vallutatud Edise linnust Адежь городок. Võib oletada, et linnus tollal nimetamisväärselt kannatada ei saanud, sest alistumine toimus vabatahtlikult. Küll aga võisid venelased 1581. aastal siinsete alade loovutamisel linnuse purustada, sest 1600. aasta Rootsi katastris Edist ei mainita ja Franz Nyenstädt nimetab oma kroonikas Edist Taubedele kuuluvaks lagunenud linnuseks – Das Schloss Etz im Narvischen ist verfallen und gehört denen Taubeb zu.
Arvatavasti hukkus Liivi sõja ajal ka Edise arhiiv, sest 1586. aastal mainib Rootsi revisjon, et mõisa kirjad on põletatud. Revisjoni päevil kuulus Wilhelm Taubele, kuid oli mõnda aega olnud Schwante Erichsoni omanduses. Samas mainib revision, et Taube vend Moritz Taube olevat koos Rootsi vägede ülemjuhataja Pontus de la Gardie´ga Narva jõel uppunud ning kolmas vend viibib Saksamaal. 1654. aastal oli mõis Reinhold Taube valduses ja 1698. aastal kuulus Edise Otto Johann Taubele, kes selle müüs edasi oma sugulasele Georg Johann Maydellile.
Revino
Edise kõrval asunud Revino küla omandas 1477. aastal Berendt Taube. Küla suurus oli tolal 4-6 adramaad, kus elas kümmekond peret.1844. aastaks oli perede arv tõusnud 16-ni. 1850. aasta revisjonis küla enam eksisteeri, sest selle maad olid võetud mõisapoldude alla ja talupojad mujale asustatud.
1921. aastal Edise mõisa maade kruntimisel läks kunagise Revino küla süda vabadusristi kavalerile Jüri Jürissonile, kelle talu nimetati lähedal asunud muinasaegse kivikalme järgi Kalmu taluks. Teise maailmasõja järel muudeti peremeheta jäänud talu saksa sõjavangide laagri nr 289 põllumajanduslikuks abimajandiks. Pärast vangide lahkumist 1949. aasta lõpul rajati samasse Kalmu aiand, hilisema nimega Jõhvi aiand, mille territoorium hõlmas kadunud Revino küla maid.
Edise mõisa suurus ja hilisemad omanikud
Edise mõis kuulus keskajal ja uusaja algul Jõhvi kihelkonna kõige suuremate mõisate hulka. Veel 1726. aastal (so pärast Põhjasõda) kuulusid Edisele lisaks kõrvalaasuvale Revino külale veel Kahula, Tammiku, Jõhvi, Kotinuka, Vasavere ja Ratva külad.
Huvipakkuv on fakt, et Edise selleaegne omanik kindral Maydell juhatas Põhjasõjas rootslaste vasakut tiiba ja lõi oma Edise mõisa lähedal Pühajõe ääres lahingus venelaste Sheremetievi ratsaväge. 18. sajandi teisel poolel omandas Edise mõisa (koos Revino ja Vasavere külaga) Tollide suguvõsa, kellele kuulus Kukruse mõis. Ühtlasi omandasid Tollid Edise mõisa arhiivi, millega painid aluse hilisemale kuulsale Kukruse ürikute kogule.
Tollidelt omandas mõisa karl Friedrich von Schwebs, kes 1777. aastal ehitas uue härrastemaja kohale, kus see ümberehitatud kujul veel tänagi paikneb. Vasall.linnust kasutati sellest ajast alates odava kivimurruna ja mõne põlvkonna vältel linnus lakkas eksisteerimast ja viimasena jäi alles vaid väravatorn.
19. sajandil läks Edise mõis Rosenite suguvõsa valdusse, kellele kuulusid Ida-Virumaal veel näiteks Mäetaguse ja Illuka mõisad. Suguvõsa on tuntud oma haridus- ja kultuurilembuse poolest ja seotud näiteks balti-saksa näitekunsti algusega.
Viimaseks omanikuks oli Alexander Andreas Ernst von Baer. Ülemaailmselt tuntud loodusteadlase Karl Ernst Baeri poeg Alexander Andreas Ernst Baer lõpetas Tarrtu Ülikooli õigusteaduskonna kandidaadikraadiga. Abielludes Edise mõisaomaniku tütre Katharina von Roseniga omandas ta ka Edise, Pühajõe ja Konju mõisa. Mõisa võõrandamisel 1919. aastal olid selle omanikeks Sofie von Jermolov ja Katharine von Baer.
Eesti iseseisvuse algaastail, pärast maareformi läks Edise tänutäheks teenete eest Vabadussõjas Viru rinde juhi kindal Aleksander Tõnissoni valdusesse. Endisest mõisast kujunes lühikese aja jooksul eeskujulik talund. Soetati angleri tõukari, rajati korralik aiand, taastati mõisa park, ennistati häärberi hilisklassitsistlik interjöör ning eksterjöör.
Kindralist peremehe algatusel loodi puukool (asus praegusel Mesinduse krundil), kust võrsunud ilupuud kaunistavad praegugi haljasalasid ja parke Tartus, Rakveres. Mõni neist on ehk säilinud veel Narvaski. Edise oli Virumaa pollumeeste tähelepanu keskmes, palju esineti põllumajanduslikel näitustel, kust saadi korduvalt tunnustust.
Ediset on külastanud president K. Päts koos Eestisse akrediteeritud välismaa diplomaatidega, kellele 1933. aastal korraldati ringsõit Eestis. Edisel toimus neile vastuvõtt. Edisel viibisid enne teist maailmasõda paljud nimekad riigi-ja kultuuritegelased. Kui 1938. aastal viidi Eesti Vabariigi Põhiseadus Oru lossi presidendile allakirjastamiseks, siis peatus Riigikogu komisjon eesotsas J. Uluotsaga Edisel, kus toimus viimane nõupidamine enne seaduse üleandmisi. 1940. aastal Edise konfiskeeriti. Kindral A. Tonisson arreteeriti Edisel ja peagi hukati.
Kindralmajor Aleksander Tõnisson
- Sündis 17.4.1875 Härjanurme vallas Peedu talus (praeguses Puurmani vallas Jõgevamaal)
- 1896 astus Vene sõjaväkke
- 1899 lõpetas Vilniuse sõjakooli
- 1917 formeeris eesti rahvusväeosi
- 1918–1920 juhtis Vabadussõjas 1. diviisi ülemana sõjategevust Viru rindel
- 1920 sõjaminister
- 1932–1933 kaitseminister
- 1934 läks erru
- 1934–1939 Tartu linnapea
- 1939–1940 Tallinna ülemlinnapea
- 1941. aasta 30 juunil hukkasid okupatsioonivoimud ta Tallinna Patarei vanglas Tema haua asukoht
- on teadmata.
 Kindralmajor Aleksander Tõnisson |
 Aleksander Tonissoni perekond kindralmajori 65. sünnipäeval 1940. aastal. Seisavad pojad Leo ja Aleksander |
 Perekond Tõnisson 1924.a. |
Poeg Leo Tõnisson meenutab, et kui kolmekümnendate aastate keskpaiku hakkas Eestis vohama tõusiklikkus, siis tema isa pidas seda nähtust naeruväärseks. Vabadus ja edu tähendab eelkõige kohustusi ja piiri tundmist, rõhutas ta ning keelas igasugused vihjeid oma positsioonile. Oma nina ei maksa püsti ajada. Kui ta midagi sellist märkab või kuuleb, annab naha peale, hoiatas kindralist isa. Ta ei lubanud ka kellelgi teisel kuskil oma poegadele eelistusi teha ega neid asjatult upitada.
Oma pojad pani Aleksander Tõnisson varakult tööle. Vabadussõjas välja teenitud endises mõisasüdames Virumaal pidid poisid suviti puukoolis ja põllul tööd tegema, auke kaevama, riisuma ja rehitsema ning parki korras hoidma. Eluks antud aega ei tohtinud niisama surnuks lüüa. Ta pani nad igal pool eluks vajalikke ja kasulikke oskusi omandama. Küll väeosa puutöökojas, küll staabi autogaraaþis ja fotolaboris. Eriti eredalt on Leo Tõnissonil meeles koos isaga pimedatel sügisohtutel tehtud reididest Narva jõe äärsetesse piirivalvekordonitesse.
President A.Rüütel külastas Edise mõisakompleksi kindral A.Tõnisstoni mälestussamba avamise puhul 19. juunil 2005.
Keskaegne vasall-linnus
Tulenevalt mõisakompleksi tulevasest uuest juurdepääsuteest kompleksi põhjapoolselt küljelt avaneb külastajale esimesena vaade kesaegse vasall-linnuse asukohale ja sellega külgevale puistule, mis on ainus terviklikult säilunud osa kunagisest mõisapargist. Seni on juurdepääs voimalik suhteliselt raskesti läbitava muldtee kaudu ning puudub parkimisvõimalus.
 Vasall-linnuse varemed ja selle kõrval asuv mõisapargi osa 19. sajandi alguse mõisaplaanil. |
 U.Hermanni geodeetiline plaan vasall-linnuse asemest ja selle naabruses olevast pargialast |
Taubede suguvõsale kuulunud Edise vasallinnuse kunagisele võimsusele viitab mainimine Renneri kroonika Eestimaa kirjelduses Narva ja Vasknarva kõrval tähtsuselt kolmanda linnusena Alutagusel. Kokku mainib Renner samas kirjelduses Eestimaal koos linnade ja ordulinnustega nimeliselt 29 keskust ja linnust. Virumaalt näiteks Rakveret Toolset ja Porkunit, Järvamaal ainult Paidet jne.
Edise vallutamist venelaste poolt 1558. aastal märgivad nii Renneri kui Russowi kroonikad. B.Russowilt võib lugeda kuidas Rakvere, Vasknarva ja Toolse foogtid põgenesid suures hirmus oma linnustest, millele lisab “Siis põgeneti ka Etsi, Nyehusi ja Laiuse ja teistest linnustest, mis moskoviit ilma mõõgahoobita kätte sai.” Jällegi leiame Edise soliidsest naabrusest koos hoopis suuremate kindlustega.
J.Renner jutustab järgmist: “Seejuures sai venelane Edise linnuse ka k’tte, mis ühele Berndt Tuve nimelisele aadlimehele kuulus. See oli kellegi Jeronimus Renschi nimelise valitseja linnusesse pannud, sellesinatsele lubas venelane ühe veski pärilikuks, et ta talle linnuse loovitaks. See sündis, kuid ülejäänud kümme, kes mehituseks seal paiknesid, viidi Narva, sealt läksid nad Tallinna; enne pidid tõotama venelaste vastu mitte midagi ette võtta. Nimetatud Jeronimus Rensch oli Wittenbergis sündinud ja oli oma kolm venda tapnud, seetõttu Liivimaale põgenenud, pidas end nõnda ülal, et ta selles linnuses droostiks pandi, ning loovutas sellesinatse venelastele, nagu eespool märgitud. Aga meie Issand Jumal, kes [on] õiglane kohtunik karistas säherdust kuritegu pärastpoole. Sest umbes enam kui aasta pärast tuli ta purjus talupoegade juurde, tahtis neidsinatseid peksta, raiuti aga nende poolt tükkideks. Selle eest trahviti kogu Jõhvi kihelkonda ja iga talupoeg pidi venelasele kolm killingit andma.
J.Renner seostab Edise langemise ordu kaitseväe lahkumisega Purtse sõjalaagrist Rakverre, mis toimus Saaremaa piiskopi venna Cristoffer van Monnickhuseni algatusel ning millega Alutaguse sisuliselt loovutati venelastele.
Selgub, et erinevalt Rakverest ja Toolsest, kust foogtid ammu enne vene vägede saabumist jalga lasksid, Edist siiski piirati. Kaua piiramine kestis, jääb kroonika tekstist selgusetuks, kuid allaandmise peamiseks põhjuseks oli loodetud abiväe ootamatu ja äraandlik lahkumine ning Alutaguse ilma kaitseta jätmine. Alistumisettepaneku tegemine ning vastuteenete lubamine (ka siis kui olukord kaitsjatele lootusetu ning võiks saagi kergelt kätte saada) kuulus tolleaegsete ametlike sõjapidamisreeglite juurde ning seda ei peetud üldreeglina alandavaks sammuks, eriti kui alternatiiviks oli kindel surm. Häbiväärseks peeti linnuse loovutamist enne tegeliku lahingusituatsiooni algust kui olukorra lootusetus või lootusrikkus pole veel selgunud. Rakveres ja Laiusel lubati kaitsemeeskonnal lahkuda, Edise kaitsjad seevastu vähemalt esialgu vangistati. See viitab, et mõnda aega püüti siiski vastu pidada, sest mida hiljem alistuti, seda kehvemad olid üldreeglina alistumistingimised. Rakvere ja Paide foogtidele lubati näiteks terve mõis tasuks alistumise eest. Paide piiramise kirjelduse juures ilmneb selgelt, et tookordsel retkel ei olnud venelastel kaasas piiramissuurtükke, mistõttu vähemalt suurematele kindlustele nad erilist ohtu ei saanud kujutada. Toolse alla suutrükid siiski hiljem toodi.
Edise kaitsemeeskonnas oli krooniku teatel 10 meest mehituseks, Vasknarvas oli samal ajal 30 sakslast, Uus-Kastres 40 sõjaasulast, Rakveres 11 võitlusvõimelist sakslast, Laiusel 34 meest mehituseks, Kiviloos 11 sakslast. Jõhvi kindluskiriku kaitsmisel osales 4 sakslast. Seega ei ole arv kümme sugugi väike. Üks on selge, tegemist pole tavalise kindlustatud mõisamajaga vaid väikelinnusega (näiteks isegi Toolse kohta kasutab kroonik J.Renner väljendit linnuseke).
Sakslaseks nimetatakse kroonikas ilmselt aadlisoost rüütlit, kelle juurde kuulus harlikult oma sõjasalk. Sageli kujutas üks rüütel-ratsamees endast tervet lahinguüksust. Sõjasulane seevastu oli enamasti väljaõppinud arkebuusilask ja või suurtükispetsialist, st laskur. Linnuste kaitsmisel olid nad asendamatud. Sõjasulased võisid kuuluda ka mõne rüütli kaaskonda ning jäid sel juhul arvuliselt märkimata, mistõttu väljend rüütel ei kajasta kaugeltki kaitsjate tegelikku arvu. Edise puhul näib olevat tegemist pigem sõjasulastega, kellele kindlasti lisandus kaitsejõuna veel kohalik mõisarahvas (keda võis olla kümneid) ning relvastatud talupojad. Üks on selge, Ediselt tasub otsida hoopis suurema kaitsekompleksi jäänuseid, kui seda eeldatakse üksiku torni põhjal, mille viimased jäänused lammutati pärast Teist maailmasõda.
 Edise vasall-linnuse säilinud varemed 18. sajandi algul. |
 Vaade edelast 1818.a J.C.Brotze järgi |
Seni ainuke spetsiaaluurimus Edise linnusest on U.Hermanni ajalooline õiend „Edise vasall linnus“, mis pärineb aastast 1973. Selles määratleb ta linnuse ala mõõtmeteks 28×29 m, mida põhijoontes markeerib 61 samakõrgusjoon, seega hoopis ulatuslikuma territooriumi kui pelgalt tornlinnus.
Võib oletada, et 17. Ja 18. sajandil võidi endise linnuse kivihoonet kasutada mõisa elamuna, sest veel 19. sajandi algul märkis tuntud muinasuurija Ed.Ph.Körber 1802. aastal paremini säilinud kõrge tornitaolise vare kohta, et selle paksud müürid ja võlvid on veel elamiskõlbulikus olukorras. Körber mainib, et linnus ehitati pärast Põhjasõda uuesti üles. See teade võib tähendada varemete ümberehitamist eluhooneks, sest tänaseni säilinud härrastemaja ehitati mitte varem kui 18. sajandi teisel poolel. Enne seda pidi eksiteerima mingi selle eelkäija, mis asus kõige toenäolisemalt just varasema vasall-linnuse territooriumil.
Sama tõendab ka J.C.Brotze 1818. aastast pärinevas käsikirjas olev vaade, millel tornitaoline osa on küll katuseta, kuid müürid on küllaltki hästi säilinud, välja arvates pisut lagunenud edelanurk. Kõrvalehituste asupaika tähistavad vaatel ainult rusuhunnikud. Kuid 1827. Aastal on Edise linnuse vare Eesti ajalooarhiivis säilinud C.Faehlmanni joonise järgi juba halvemas olukorras. Võib arvata, et linnuse varemetest hangiti kive mõisa hoonete ehitamiseks. E.Tensmanni poolt 1931. aastal kogutud Jõhvi kihelkonna ajaloolise pärimuse järgi olla osa endise linnuse müüre lõhutud mõisa karjalautade ehitamisel. Siis olla ka leitud müüri lähedalt maapinnas umbes inimese pea suurune kivikuul, mis saadeti kuhugi Peterburgi muuseumi.
Veel pärast Teist maailmasõda oli selgesti eraldatav kindluse 4-korruseline väravatorn, mille nurgas võisi nähta keskaegse küttesüsteemi soojakanalit. Isegi seinapindu kattev krohvikiht oli seespool osaliselt alles. Tornitaolise ehituse vare lammutati U.Hermanni teatel pärast Teist maailmasõda kohalike elanike poolt.
Rahvasuus mainib maa-alust salakäiku, mis olevat kindlust ühendanud Jõhvi kindlustatud kirikuga. Leo Tõnissoni mälestuste järgi oli veel enne viimast sõda selgesti eraldatav koobaskäigu suue, mis oma võlvitud laega tõepoolest andis põhjust oletamiseks. Käik oli aga juba mõne meetri kaugusel kivirusust ummistunud.
 Vaade väravatornile idast 1930. aastatel |
 U.Hermanni joonistus vasall-linnuse jäänustest 1942.a |
Nagu 1942. aastal U.Hermanni poolt koostatud vareme jooniselt nähtub, oli torniehitus nii sise- kui väliskülgedel krohvitud. Kolmanda korruse NO nurgas leidus paekivist töödeldud konsooli jäänus, millele toetus nähtavasti mingi danskeri taoline ehitus. Peale nelinurkse kirjeldatud tornivare leidus tollal veel küllaltki kõrge paekivist lõunaseina osa. Varemete pohjakülje ees oli märgata loogasarnast vallikraavi aset.
Tänapäeval on linnusest säilinud ainult rusukuhil, mille põhjaosas avaneb mõne meetri pikkuselt alusmüür. Veel aastate eest, kui ei olnud kõrvaldatud maha tommatud kivikamakaid, võis mõõta vundamendi osi. Tornitaolise ehituse põhjamüüri pikkuseks oli 7,35m. Idakülje pikkus (vastu endist mõisa laudahoonet, praegu garaaþ) 9,06m. Müüride paksus 1,8 – 2,0 m. Antud mõõtmed sobivad C.Faehlmanni 1827. aasta plaaniga.
Torniosa pohja ja lääneosas leidub veel jälgi linnust piiranud kraavist, milles Faehlmanni plaanil läänepoolsemas osas leidus veel vett. Ka Brotze vaatel 1818. aastast leiame linnuse lõunanurgas kraavi jäänuse (pildil paremal). Torniehitusele liitus idas mingi kõrvalhoonete kompleks, millest veel 1827. aastal oli säilinud alusmüüre. Arvatavasti siit saadud kive kasutatigi mõisa karjalautade ehitamiseks.
Arhitektuuriajaloolase A.Tuulse kirjeldus:”Väike torn on küljepikkusega 5 m ja ruumid tema kolmel korrusel on kaetud puitlaega. Müüristikus on säilinud üks osa portaalist, mille lihtsad ranged vormid Tallinna 15. sajandi portaaliarhitektuuriga sarnanevad; ka säilinud laskeavad ja aknavormid lubavad oletada, et Edise rajamist sellesse aega paigutada. Torn on sulgenud suuremat hoovi korvalhoonetega, mis kas nõrga müüriga või palissaadiga ümbritsetud oli.”
Nimetatud kõrget varet peab kunstiajaloolane A.Tuulse väravatorniks. Sama arvamus esineb ka linnusteuurijal K.v Löwis of Menaril: “Kui suurem vasalllinnus kujutas Edise endast tähtsat tugipunkti koos lähedalasuva Jõhvi kindluskirikuga ja põhjas veel teise samalaadse vasalllinnusega Türpsaliga.”
1818. aasta Brotze vaatel on küllaltki hästi kujutatud torni lääneseinas leiduv kõrge väravaava kahel pool asuva laskeavaga. Kõrges lõunamüüris nähtub korruseid ühendava müürisisese trepikäigu avasid. See müüriosa on C.Faehlmanni vaatel juba maha varisenud. Kõrge ukseava on tema vaatel teise kujuga.
Väravatornis ei kahtle ükski uurija. Samas ei ole nõrga müüri või palissaadiga ümbritsetud kompleksile mõtet ehitada kõrget ja võimsat väravatorni. Selliseid torne ehitati Tallinnas 15. sajandil. Sarnane on ka Toolse III etapi väravatorn. Kahel pool ust asuvad laskeavad leiduvad Toolses nii II kui III ehitusetapis, kusjuures ühel juhul (II etapp) on need suunatud sisehoovi (võimalik sarnasus Edisega).
Kindlasti pole väravaava ulatunud läbi kahe korruse nagu Brotze joonisel. Usutavam on Faehlmannil olev ühekorruseline lääneseina värav. Seda kinnitavad 20. sajandi esimese poole fotod ja U.Hermanni joonis, millest ilmneb selgelt ainult ühekorruselise läbikäigu võimalus. Iseloomulik, et varing ongi toimunud just väravakäigu piirkonnas, kus värava võlv on järgi andnud. Väravatorni I korrus pidi olema volvitud. Vt Toolse, Jõhvi jt kirikute tornid, Tallinna väravatornid, Toolse jt linnuste väravakäigud.
Tähelepanuta on jäänud markii Paulucci esitatud põhiplaan, mis selgesti kinnitab torni liigitumist väravatornide hulka. Samas liituvad sellega veel teisedki torni voi kindlustatud elutorni taolise põhiplaaniga hooned, mis kõik kokku on ilmselt moodustanud kunagise linnuse tuumiku. Eriti intrigeeriv on väravatorniga külgnev kaheruumiline paksude müüridega hoone, mis selgesti asetseb kogu säilinud kompleksi keskmes. Vägisi tekib mulje, et tegemist võib olla tüüpilise kaheruumilise ja V.Raami liigituse järgi nn Pohja-Eesti tüüpi kindluselamuga, st linnuse kõige vanema osaga. Kui V.Raam peab Purtset otseseks Järve kindluselamu geneetiliseks järglaseks, siis lahtiseks jääb Järve linnuse otsese eeskuju küsimus. Kas ei võinud see asuda samas lähedal Edisel, mis on ilmselgelt vanem kui Järve. Sarnased on ka põhiplaanid. Paulucci plaanile tuginedes saab umbkaudselt tuletada kogu kompleksi mõõtmed.
Nimetatud kaheruumilise hoone välismõõtmed oleks 10×14 m (Järve 11,5 x 17,5 m, Purtse veelgi suurem). Selgelt on märgatav suurenemise tendents. Edisel pikkuse laiuse suhe 1,4, Järvel 1,5. Samuti on sarnane jagunemine suuremaks ja väiksemaks (piklikuks) ruumiks. Toenäoliselt on sarnaselt Järvega ka Edisel korruseid ühendavad müürikäigud paiknenud kahe ruumi vaheseinas, millele viitab joonisel selle müüri suurem paksus võrreldes teiste seintega.
Arvatavasti just selle hoone kaks seinamüüri on Brotze joonisel tegemise ajal veel esimese korruse kõrguselt säilinud. Ka Faehlmanni joonisel võin sama hoone kontuure selgelt märgata, kusjuures isegi gabariidid (st laius) on samad.
Väravatorni suhtes asub tsentraalset hoonet läbiva diagonaali vastandtipus tornitaoline nelinurkne hoone umbkaudsete mõõtmetega 6 x 8 m. Sellest on võimalik flankeerivalt kaitsta oletatava elutorni ida- ja lõunakülge. Toenäoliselt kuulub see kogu kompleksi ümbritsenud välismüüriga ühte. Kandes Faehlmanni joonis põhiplaani tänapäevasele asendiplaanile, selgub, et see vastab üldjoontes rusuhunnikule, mida Hermann nimetab linnuse asemeks. Mõnevorra jääb sellest välja ainult kagutorn, kuid see oli põhiplaani tegemise ajaks juba sisuliselt hävinud kuni vundamendini.
Toenäoliselt oli see läinud mõisa majandushoonete ehituseks. Rusuhunnik moodustus seal, kus hooned aja jooksul ise lagunesid ning varisesid vormituks kuhelikuks. Need kompleksi osad, mida kasutati ehitusmaterjalina, kadusid aga sedavõrd täielikult, et maapinnal tänapäeval enam mingeid nähtavaid pinnavorme ei moodusta.
Väravatorni asend lisab veelgi kinnitust, et suur osa kaitsekompleksi ning kogu selle välispiire oli joonise tegemise ajaks sedavõrd hävinud, et alusmüürid polnud enam maapinnal nähtavad.
Brotze jooniselt voib selgesti märgata väravatornist läänes müüride jäänuseid, mis kuuluvad torniga ühtsesse süsteemi ning moodustavad justkui eeshoovi. Näib, et sellest eeshoovist viis lõuna suunas läbipääs järgmisesse (suuremasse?) hoovi. Aimdub veel mingi ida läänesuunaline vare, mis võiks olla kogu kompleksi lõunamüüriks ning ühilduda kagunurgal oleva torniga.
Ehitusajalooliste võrdlusnäidete taustal tundub ettepanek Edise linnuse dateerimiseks XV sajandi teise poolde mitmeti motiveerituna. Poliitilised suhted Ordu ja Venemaa vahel olid alates 1470. aastatest muutunud eriti teravaks. Ordu hakkas tugevdama oma linnuseid ja rajama uusi, millest Põhja-Eestis võttis osa ka Tallinna piiskop (Toolse, Porkuni, Kiviloo). Tallinna linnamüüril olid alanud palavikulised tugevdamistööd. Edise omanik oli ühtlasi Jõohvi kiriku kõige mõjukam patroon, kellele kiriku kindluslik positsioon oli igati ka isiklikult soodne. Voibolla ehitasid Jõhvi kiriku ja Edise linnuse ühed ja samad ehitusmeistrid.
Muide – ka Edisel ei olnud võlve kasutatud, vahelaed olid seal koik puidust. Edise ehitamine ja kohandamine tulirelvadele näib olevat toimunud XVI sajandi algul. See oli aeg, mil poliitilised suhted Venemaaga olid võtnud juba puhtsõjalise iseloomu. 1502. aastal rüüstasid venelased vastusena Ordu sõjakäigule Pihkva aladele kuue kuu jooksul suure osa Eestimaad, mille puhul Russowi kroonikas mainitakse, et eriti armetult kannatas Virumaa ja “Narva maakond”. Maa jäänud nii lagedaks, et seda võimatu olevat kirjeldada. On kõigiti toenäone, et siis ka Edise linnus rüüstati. Asus ta ju otse sõjatee ääres ega omanud kohalikule vasallile kuuludes linnuslikku kaitsemeeskonda.
XVI sajandi algus ja esimene pool tervenesti oli Jõhvi ümbruskonnas aktiivseks linnuste ehitamise ajaks, mis nähtavasti haaras oma ehitusliku hooga ka vanade kindluslike tradistsioonidega Jõhvi kirikuhoone.
Taubede puhul aga meenutagem sedagi, et nende perekonnaga on seotud ka naaberkiriku Lüganuse ehitamine. 1595. aasta kiriku visitatsiooniprotokollis mainib visiteerija Dubberich, et Lüganuse kirik on ehitatud Püssi mõisa omaniku Taube poolt sama mõisa maa peale. Nähtavasti oli ehitamine Taubedel teatud määral perekonnatraditsiooniks (nagu Lõuna-Eestis näit Tiesenhausenitel). Ka Purtse kindlustatud elamu kuulus XVI sajandi I poolel, so hoone ehitamise ajal, Taubedele.
 Vaade vasall-linnuse asemele endise majandushoovi poolt tulles 2008.a. Vasakule jääb Edise Ehitus OÜ krunt |
 Vasall-linnuse aseme ja mõisapargi asukoht Tallinn-Narva magistraali renoveerimise asendiskeelmil koos Edise külast saabuva kogujateega (joonisel ülal) |
Vasall-linnuse aseme idapiiril asub Edise Ehitus OÜ majandushoone, mis rikub piirkonna miljööväärtuse. Hoone vajab tingimata fassaadi parendamist vähemalt linnuseasemepoolses küljes. Ettevõte on selleks avaldanud valmisolekut.
EDISEGA SEOTUD LEGENDID JA PÄRIMUSED
Edise vasall-linnusel ja Jõhvi kindluskirikul on ühine tekkelegend, mida tuntakse „kahe venna legendi“ nime all. Selle legendi teemal on kirjutatud kaks vabaõhunäidendit, mida on lavastatud Jõhvi kirikuhoovis.
Maa-alune käik
Nii rahavajuttudes kui ka ajalookirjanduses on laialt levinud teade, et Edise linnuse ja Jõhvi kiriku vahel leidus maa-alune ühendustee. 1918.a. olevat see tee lahti kaevatud. U.Hermann märgib 1974. aastal, et „Alles mõne aasta eest sattusid töölised endise linnuse aseme juurest betoonaiapostide paigaldamisel maapinnas tühemikule, milles oletati maaalust käiku. Ka olevat samas läheduses vajunud maapind auto raskuse all mingisse tühemikku“.
Rahvaluuleuurija J.M.Eisen tunneb samuti pärimist Ediselt Jõhvi kirikusse viivast maaalusest käigust.
Kahe venna legend
Varjunime -na all esineva autori poolt ümberjutustatuna ja täiendatuna esitab legendi l 1881. aastal “Ristirahva pühapäeva lehes” (mille kordustrüki avaldas 40 aastat hiljem ajaleht “Põhja Kodu”). Samas mainitakse, et lugu “õpetaja Babrikult kuuldud jutu järel on kirja pannud”:
“Kord elasid seal maal kaks venda, suurtsugu ja rikkad ning jõukad mehed. Teine oli uhke sõjamees, teine tasane põllumees. Kui nüüd vanem vend sõtta pidi minema, andis tema noorema vennale, kes kodu jäi, käsku, ausat ja uhket maja, kantsi moodi ehitada. Seda tegi tema ka, kuida aga mõistis, ja ehitas seda maja just selle koha peale, kus nüüd Jõhvi kirik seisab. Maja ümber laskis tema sügava kraavi teha ja kõrge valli tõsta nagu kindlas linnal viis oli. Aga kui vend sõjast koju tuli ja seda maja nägi, sai tema vihaseks, sest et ehitus mitte tema uhke meele järele polnud. Nad läksid riidu ja vanem vend lõi noorema maha ja venna veri kastis maad. Küll tuli nüüd kahetsemine mõrtsuka südamesse – aga liiga hilja! Silmapisarad ei võinud venda mitte enam elusse kutsuda. Kuri töö oli tehtud, venna veri kisendas taeva poole. Ta laskis kõik maja maha kiskuda ja nagu venna vere lepituseks selle koha peale kirikut ehitada. Kiriku ukse ees on kivi maas näha ja selle peale on rist raiutud; üks vana jutt ütleb, et see olla haua koht, kuhu noorem sai maetud. Kirikust mõni versta maad eemale pidand uhke vend omale kindlat maja ehitama ja öeldakse, et see seisnud vanal ajal nüüdse Edise mõisas.”
Kirjanduslikult lihvitud kujul esitab kahe venna legendi põhivariandi populaarsete kodulooliste rahvaraamatute autor A.Tõnurist 1924. aastal ajalehes “Põhja Kodu”:
“Kord elanud kaks venda. Vanem vend läinud sõtta ja käskinud nooremal vennal, kes kodukaitsjaks jäänud, sinna kohale, kus praegune Jõhvi kirik seisab, lossi ehitada, mida ka noorem vend teinud. Sõjast koju tulles ei olnud vanem vend ehitatud lossiga päri: vendade vahel tulnud tüli ja ägeduses lõi vanem vend noorema maha.
Vennatapmine mõjus aga vanema venna peale nii suuresti, et ta lossi maha lasknud lõhkuda ja selle asemele kiriku ehitas. Uue lossi ehitas ta aga Jõhvi kirikust umbes 2 versta maad põhjapoole, laiale mäeseljandikule. Lossi nimi on kuni tänapäevani Edise lossiks jäänud. (kohalikus rahvakeeles kutsutakse ta Ädise).
Rahva jutt lisab veel nagu vendasi lepitades juurde, et vanem vend käskinud ennast pärast surma kiriku ette maha matta, kust ta hauast terve kogudus üle käigu! Sellega lootnud vennatapja oma veresüüd rahva ees lunastada. Rist kivi peal, mõni samm suurest kirikuuksest eemal, näitab seda kohta, kuhu patukahetseja vennatapja maetud. – Nõnda rahvasuu.”
Erinevus varjunime -na all esineva autori variandist seisneb selles, et risti alla on tapetud noorema venna asemel maetud oma pattu kahetsev vanem vend. Varjunime B all esinev autor seostab 1894. aastal Revaler Beobachteris ilmunud artiklis “Kiri Virumaalt” legendi samuti Jõhvi naabruses asuva Edisega. Jõhvi ja Edise kuulunud kahele vennale, kes mõlemad alustasid ehitama lossi – üks Edisel, teine Jõhvi. Jõhvi vend sõitnud sõtta ja palunud teist ka Jõhvis loss valmis ehitada. Sõjast tagasi tulles polevat ta alustatud ehitisega rahule jäänud, läinud vennaga tülli ja surmanud ta kahevõitlusel. Järgnenud kahetsuses lammutanud ta lossi ja ehitanud selle asemele kiriku. Surres palunud ta ennast matta kiriku ette, mitte kaugele peasissekäigust, kus ta patust põrmu kõik tallata võinud.
Erinevus eelnevate variantidega seisneb selle, et vennad alustasid korraga kahe linnuse ehitamist, mille kohadki (Jõhvi ja Edise) on näidatud. Muus osas sarnaneb Tõnuristi ja –na variandiga. Edaspidi näeme, et korraga kahte hoonet armastasid ehitada muistsed hiiud, kuigi nemad ehitasid hoopis kirikuid.
M.Taube koondredaktsioon legendi eri variantidest on eelnevaga sarnane:
“Paljude sadade aastate eest – nii jutustab saaga – elasid kaks venda ühest väljapaistvast soost, kes omasid mõlemaid naabermõisu, Ediset ja Jõhvit. Sel ajal kui üks neist kaugele sõtta läks, pidi teine kohale, kus praegu kirik asub, ühe kindla lossi ehitama. Kui vanem vend tagasi tuli, tekkis vendade vahel tuline tüli /Tüli põhjust jutustatakse erinevalt. Kadunud Parun Aleksander Roseni esivanematele Edise lossist jutustatud variant märgib tüli põhjusena vanema, sõjas kadunuks jäänud venna abikaasa abiellumist nooremaga/, mis varsti lõppes kahevõitlusega. Selle ohvriks langes noorem vend. Vanem aga, sügavast kahetsusest haaratud, kiskus alustatud ehitise maha ja ja ehitas võitluse kohale patukahetsuseks kiriku. Oma viimase tahtena laskis ta ennast kiriku sissekäigu ette matta, et kogudus temast igal pühapäeval ja pühal üle käiks.”
Taubede suguvõsa ajaloo uurija professor M.Taube seostas kahe venna legendi esimesena oma suguvõsa Edise haru ajalooga.
M.Taube versioonile lisas fantaasiarikas arstist kodu-uurija H.Kurba veelgi värve juurde ja nii sündis järgmine kirjapanek, mis Ida-Virumaa tänaste kodu-uurijate ja giidide seas vast kõige rohkem on levinud:
“Edise loss “oli lagunemishädaohus ja orduvalitsus tegi selleaegse lossi komtuurile parun Taubele ülesandeks vana loss restaureerida. Et lossi müürid soosse olid vajunud ja loss küllalt kindel ei olnud, siis otsustas parun Taube uue lossi vana Jõhvi linnuse, praeguse Jõhvi kiriku kohale ehitada. Lossi kaitseks kavatseti kasutada soostunud järve ja Jõhvi allika veekogusid. Selleaegse Edise lossi komtuurkonna alla käis Jõhvi, praegune Jõhvi kihelkond ja suurem osa Lüganuse kihelkonnast ühes Kikepere lossiga. Umbes 1242. aasta paiku laskis Jõhvi komtuur parun Taube Jõhvi ümbruskonna rahval uue lossi ehitamisega algust teha. Pärast alusmüüride rajamist sai komtuur käsu venelaste vastu sõtta minna (1242 Peipsi lahing). Komtuur jättis Edise lossi noorema venna valdusse, samuti jäi tema hooleks ka Jõhvi uue lossi ehitamine. Sõjast tagasi tulles ja Jõhvi lossi ehitustöid vaadeldes sattusid vennad omavahel uue lossi sissekäigu ees tülli ja vanem vend (komtuur Taube) tappis noorema venna, teda mõõgaga läbi pistes. Pärast veretöö toimumist kahetses parun Taube venna tapmist ja otsustas veresüü lepituseks lossi asemele kiriku ehitada, mille tõttu laskis osa uue lossi müüridest maha kiskuda…
Oma veresüü lepituseks oli komtuur Taube korralduse teinud, et teda maetakse välja kiriku ukse ette, kus terve kogudus üle ta haua käiks. Veel hiljaaegu asus rist peaaegu konniteel, kiriku uksest 6-8 meetrit eemal. Rist oli raiutud graniidist ja pandi lapiti kirikusse viivale teele, nõnda, et ta jäi täiesti ühetasaseks teesillutisega.”
Otse rahvasuust kirja pandud tekstid
M.Jannaste tsiteerib üht Eesti Rahvaluule Arhiivis leiduvat Lüganuse kihelkonnast üles kirjutatud kahe venna legendi teisendit, kus samuti esineb Edise nimi:
“Muistend räägib kahest vennast, kellest üks ehitas kiriku Jõhvi ja teine Edisele, ja nende omavahelisest tülist. Üks vend surmas teise, Jõhvi kirik sai valmis, kuid Edise jäigi ehitamata.”
Armastatu variant
1943. aasta augusti “Eesti Sõnas” esitab tundmatu autor versiooni, kus sõttamineku asemel esineb tüllimineku põhjusena armastatu motiiv:
“Kiriku tekkimise kohta liigub ümbruskonnas vana legend. – Nimelt elanud Edise lossis kaks venda, kes mõlemad austanud üht sugulasneidu. Üks vendadest pidi jääma Edisele, kuna teine asunud endale Jõhvi lossi ehitama. Kaevatud juba kraavid ja ehitatud vallid valmis, kuid siis läinud vennad oma ühise armastatu pärast tülli ja üks neist kaotanud selles tapluses elu. Tapja aga ehitanud südametunnistuse piinast lossi asemele kiriku, jättes lossikraavid ja -vallid alles. Tapetu haua kiviristi näidatakse kiriku ukse ees veel praegugi…”.
Kuna selle versioopis puudub vendade sõjakäigule minek, siis tuli leida uus põhjus nendevaheliseks tüliks, milleks sai ühine armastatu. Eespool nägime, et armastatu motiiv esines ka parun A.Roseni esivanematele jutustatud variandis, milles aga esines veel sõjakäigu teema.
Hiiumuistenditega seotud variandid
Rahvasuust üles kirjutatud tekstide populaarseteks kangelasteks on muisted vägilased. Hiiumuistendite ühe levinima grupi moodustavad tekkemuistendid ja nendest omakorda kirikute ja losside tekkemuistendid. Hiiumuistendites kangelaste nimed vahelduvad kergesti (Kalevipoeg, Vanapagan, Suur Tõll, Olev) ning seetõttu on Mihkli lisandumine nende hulka küllalt loomupärane.
Kahe venna legendi variandi, mis otseselt inspireeritud hiiumuistenditest, jutustavad ajaloolise traditsiooni kogujale E.Tensmanile 1931. aasta suvel Jüri Triinberg ja Leenu Loosberg Jõhvi kihelkonnast:
“Elanud kord Edisel kaks venda (Taubed). Nad otsustanud omavahel, et üks ehitab Edisele kiriku ja teine Jõhvi lossi. Esiteks teinud lossiehitaja sellele valli ja kraavi ümber, sellest siis ollagi kirikul praegugi vall ja kraav ümber. Vendadel olnud ainult üks haamer, seda visanud nad töötades ikka üksteisele (Edise ja Jõhvi vahet 3 km).
Kord sattunud aga vennad omavahel tülli ja Jõhvi vend löönud Edise venna maha. Oma pattu kahetsedes aga ehitanud ta nüüd kavatsetud lossi asemele kiriku, venna mälestuseks. Kohale aga, kus vend langes, olla ta asetanud kivist risti, mis praegugi veel sääl.”
Lugu on küllalt sarnane põhiversiooniga, välja arvatud haamri viskamise motiiv. Vasara üksteisele viskamine suure maa taha on tüüpiline hiiumuistendite motiiv ja lubab veelkord oletada, et ka Jõhvi kiriku puhul võis algselt tegemist olla Kalevi vägilaspere liikmetega.
Huvitavaid seoseid hiiumuistenditega avab Eesti arhiivinduse rajaja O. Liivi poolt 1924. aastal noore ajaloohuvilisena Lüganuse kihelkonnast kirja pandud pärimus: “Kaks venda ehitavad linna, üks praeguse Alulinna, teine Edise mõisavälja varemete juurest. Vennad saanud esialgu hästi läbi. Nüüd läks üks vend välismaale naist kosima. Palus teist ka tema osa edasi ehitada. Teine mõtelnud: «Enne ehitan enda osa, siis venna oma.» Kui vend tagasi tulles nägi oma osa edasi viimata seisvat, lõi ta siiajäänud venna Mihkli maha. Oma tegu kohe kahetsedes kisub vend juba ehitatud osa Edise väljal maha ja ehitab (praeguse) Jõhvi kiriku, millele ta paneb tapetud venna auks Mihkli nime. Venna mahalöömise kohal, pea[aegu] kiriku ukse ees, seisvat suur ristiga kivi. Alulinna ehitades pole jõudnud Mihkel ka kuigi kaugele. Mis päeval ehitatud, see kistud öösi maha.”
Esiteks ei seostu siin ehituse algus enam Jõhviga, vaid Alulinna ja Edisega. Ka siin esineb ühe venna lahkumise motiiv, kuid mitte sõjaväljale, vaid välismaale naist kosima (vrdl armastatu variant ja M.Taube viide Rosenite perepärimusele).
Esmakordselt ilmub surmatud venna nimena Mihkel. Pooleli oleva lossi maha kiskumise koht pole mitte Jõhvi vaid Edise. Kiriku asukoha valik toimus hukkumise koha järgi. Veel selgub, et Mihkel ise oli üritanud tagajärjetult ehitada lossi Alulinna kohale, kuid see oli öösiti alati maha lõhutud. Siit aga viib lausa lai otsetee hiidude maailma ja meie lauluisa Fr.R.Kreutzwaldi rahvuseepose juurde.
H.Joonuks tunneb samuti pärimust Alulinna ehitamisest, mille järgi kõik, mida ehitusmeistrid päeval ehitasid, lammutati öösel ära:
“Üks jutt pajatab hoopis nii: kaks venda ehitanud linnust – üks Alulinna, teine Edise linnust. Esimene läinud välismaalt endale naist tooma ja palunud, et Edise vend Alulinna ka edasi ehitaks. Kui nüüd esimene vend tagasi jõudis ja nägi, et Alulinna müürid polnud sugugi kerkinud, lõi ta vihahoos venna maha. Samas kahetses ta härdalt oma süüd ning ehitas venna mälestuseks hoopis Jõhvi kiriku.
Hoopis omamoodi variant on kirja pandud Haljalast:
Jõvisse akand üks vend lossi ehitama, kus ühe silmaga inimesed eland. Neil old üksainukene silm otsa ees, nagu luua võru ja nii tugevad, et keski ei ole nende vasta saand. Kuningas pidänd ühe korra Jõvi kõrvest läbi sõitma, küütobused ootand terve 2 nädalat: mõnel varastatud ootamisega hobused, mõnel lõppend leib otsa. Kuningas lähend oopis merd mööda läbi, sellepärast, et teine vend Edisesse ka lossi akand ehitama, aga kui nähend, et vend suurema ja ilusama lossi saand, lähend Jõvisse, kelle müts, kindad ja mõõk Jõvi kirikus alles on, venna küsimuse pärast „Müts, kus kindad?”
Kuninga lööpril, kes kuninga tõlla ees pidand jooksma ja inimesi tee pealt eest ära ajama, old seda vasta sääre marjad ära lõigatud, et easte kerge jooksma on. Narvast akand kemplemise peale üks kapten lööpriga Waewarusse ajama: kippar laevaga, lööper jala. Lööper saand enne kipparit Waewarusse aga kippar löönd lööpri südametäiega maha ja maand kalmumäele maha. Kuningas ei ole ilma lööprita maanteed mööda sõitada saand ja sõitnud merd mööda Tallinna.”
H.Länts 1938 Haljala
Piinakamber Edise lossi all (“Virumaa teataja” 27.05.1938, nr 62.)
Jõhvi läheduses asuva keskaegse Edise kindlustatud lossi varemed, mis praegu asuvad kindral A.Tonissonile kuuluval samanimelise mõisasüdame maa-alal, on meil seni veel ajaloolaste poolt lähemalt uurimata ja näivad varjavat endas mõndagi huvitavat. See keskaegne kindlus on elanud üle küllaltki ärevaid päevi ja juba möödunud sajandist alates seisab ta varemetes.
Edise vanemate elanike seas püsivad aga põlvest-põlve edasiantud jutud, millede kohaselt kindlusevaremete all peituvat muistsed keldrid, millistesse seni pole keegi pääsenud. Alles mõned aastakümned tagasi on juhuslikul kaevamisel satutud seal peale rauduksele, mis viis maa-alustesse ruumidesse, kuid selleaegne mõisaomanik Rosen pole töölistel lasknud raudust avada, vaid selle ette veeretati raskeid kivimürakaid ning kaevatud avaus täideti mullaga.
Seda sündmust on mitmed isikud oma silmaga pealt näinud ja nende poolt teatakse ka praegu näidata raudukse asupaika kindlasti kätte. Kord oli juba praegusel mõisasüdame omanikul kavatsus seda saladust avastada, kuid kulude kartusel jäeti see edaspidiseks. Vanarahva kõneluste kohaselt peaksid need keldrid varjama endas ka muistset piinakambrit, kus keskaegsed piinariistad seisavad veel praegugi endises korras. Kuna siin keldrite avastamine on seotud õige vähese kuluga, siis peaksid meie ajaloolased juba lähemal ajal võtma selle töö käsile ning tooma Edise keskaegsete kindluskeldrite saladuse päevavalgele. Võimalik, et samadest keldritest viib ka maa-alune tee Jõhvi kirikusse, kuna viimane oli Edisega kindlate andmete kohaselt sarnase käiguga ühendatud. Jõhvi kirikualuses oli selle käigu algus aastakümnete eest seisnud veel täiesti avatuna ja Jõhvi elanikud käisid siis käiku mööda sageli Edise pool. Õnnetuste vältimiseks müüriti aga käigu avaus lõpuks kiriku juures kinni.
TAUBEDE SUGUVÕSA LÜHITUTVUSTUS
Vanimad jäljed Taubede suguvõsast pärinevad 14. sajandist Alutaguselt ja ei ole välistatud nende eestisoost päritolu. 1477.a. mainitakse Edist kui “vana mõisa” ning Bernd Tuve valdust /Bfl 1, lk 323, 324; P.Johansen 1933, lk 456/.
1508.a. on juttu Edise mõisast “Hof” / Karl v Löwis of Menar. Burgenlexikon für Alt-Livland. Riga 1922, lk 56 ja sama autori kirjutis Estlands Burgen, Arbeiten des zweiten baltischen Historikertages zu Reval 1912. Reval 1932, lk 144/. 1508.a esineb mõisa kõrval veel ka Edise küla. Ka 1530.a. kuulus Edise Jacob Taubele (Tuve) koos samanimelise külaga /P.Johansen 1933, lk 555/. Viimane näib 1544.a. kadunud olevat, olles ilmselt võetud mõisa põldude alla /H.Ligi. Eesti talurahva olukord ja klassivõitlus Liivi sõja algul. Tallinn 1961, lk 335/. Uuesti tekib Edise küla alles mõisamaade kruntimisel 1921.aastal.
1533.a oli mõis Jacobi poja Otto ja 1555.a. Berndt Taube (Tuve) valduses. Samal ajal nimetatakse linnuste nimistus Ediset kui Taubedele kuuluvat – “arx Taubiorus hereditaria” /Archiv für die Geschichte Liv-, Esth- und Curlands. Bd VI. Reval 1851, lk 137-144/.
Berndt Taube valduses oli Edise linnus ka Liivi sõja päevil, mil venelaste poolt piirati Jõhvi kindluskirikut ja Edise peaaegu vastupanuta alistus /H.Kruus 1924.a. lk 55/.
Franz Nyenstädt nimetab oma kroonikas Ediset kui lagunenud Taubedele kuuluvat linnust – “Das Schloss Etz im Narvischen ist verfallen und gehõrt denen Taubeb zu” / Monumenta Livoniae Antiquae. Zweite band. Riga und leipzig 1839, lk 8/.
Arvatavasti hukkus Liivi sõja ajal ka Edise arhiiv /Taube, lk 18, märge 3/, sest 1586.a. mainib Rootsi revisjon, et mõisa kirjad on põletatud. Revisioniteatel tunti mõisa varem Berenti Taube omandusena, mis revisjoni päevil kuulus Wilhelm Taubele. Mõis oli varem mõnda aega olnud Schwante Erichsoni omanduses. Samas mainib revision, et Taube vend Moritz Taube olevat koos Pontus de la Gardie´ga Narva jõel uppunud, kuna kolmas vend viibib Saksamaal /P.Ungern Sternberg. Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands. Band VIII, Heft 1, lk 15/.
Wilhelm Taube käes oli Edise veel 1598.a. ja 1600.a. 1654.a. oli mõis Reinhold Taube valduses / Andmed K.v Löwis of Menar. Estlands Burgen, lk 144-145/. 1698.a. kuulus Edise Otto Johann Taubele, kes selle müüs edasi oma sugulasele Georg Johann Maydellile /Samas, lk 115/.
Taubede suguvõsa valduste hulk Alutagusel sajanditega suurenes. Nende hulka kuulusid lisaks Edisele veel Sonda, Väike-Pungerja, Jõuga, Vasavere, Püssi, Purtse, Kohtla, Virunurme ja Sompa. Vanim Taubedele kuulunud kännuga vapipitser pärineb 1456. aastast /Brieflade, T. 58:1; T.Saare 2004/. Umbes samasse aega kuulub ka Jõhvi kiriku torni esiseinale müüritud Taubede raidvapp.
 Taubede suguvõsa võib-olla vanim säilinud vapikujutis. Asub Jõhvi kiriku torni seinal. |
 Taubede vapi kujutis 17. sajandist |
Tuvede nime ja vapi päritolu kohta on mitu hüpoteesi. Ühes viidatakse slaavikeelsele sõnale dub-tamm. Selle seletuse lükkas kõrvale M. von Taube, kelle arvates mõlemad viitavad vanasaksi sõnale dubba-raiuma. Pealegi kinnituvad kännule pärna-, mitte tammelehed. Kolmanda hüpoteesi esitas 1920-ndatel aastatel Paul Johansen. Selle järgi olevat nii nimi Tuve, kui känd tuletatud eestikeelsest sonast tüvi. Tuvede eesti päritolule viitavat üks 1382. a pärit ürik.
1652. a sai Eestimaa rüütelkonna peamees Berend von Taube koos vabahärra tiitliga ka uue vapi, mille nelitatud kilbi veeranditel kujutati sinist tippu ja punasest tornist vorsuvat sinist lovi ning Norra vappi. Kilbi keskel on ajalooline perekonnavapp /T.Saare 2004/.
V.Raami versioon Taubedest Jõhvi kindluskiriku ehitajatena
Jõohvi naabruses asuva Edise linnuse omanikud Taubed olid V.Raami arvates Jõhvi kiriku kõige mõjukamad patroonid, kellele kiriku kindluslik positsioon oli isiklikult soodne. Ta pakub välja oletuse, et võib-olla ehitasid Jõhvi kiriku ning Edise linnuse ühed ja samad ehitusmeistrid, tuues esile, et nagu Jõhvi kiriku tornis, nii ei kasutatud ka Edisel võlve. Ka Jõhvi Mihkli kiriku patronaadiõigus kuulus 1753. aasta visitatsiooniprotokolli järgi Edise lossile /EAA, F. 1226, n.1, s.26/.
V.Raam viitab oma arutluskäigus muuhulgas Taubede suguvõsa vapikivile, mis on müüritud Jõhvi kiriku torni lääneseina, kui tõendile, et kiriku ehitajateks olid just selle suguvõsa esindajad. Ilmselt pärineb see Taubede vapi kujutisega raidkivi mõne 15-16. sajandi hauaplaadi nurgatükist ja on müüritud seina V.Kadakase oletuse kohaselt alles põhjasõjajärgsel taastamisperioodil /V.Kadakas 2001, lk 17/.
Oma vappi kiriku fassaadile oli tavaliselt õigus panna üksnes patroonil, kes oli hoolitsenud kiriku ehitamise eest. Jõhvi kiriku läänepoolse sissekäigu kohal on 15.saj. lõpust- 16.saj.algusest pärit Taubede vapp, millel on kujutatud kolme juurega pärna kändu kahe külgedelt välja kasvava lehega.
Edise patronaaþiõigus seostub 17. sajandil ulatusliku kohtuvaidluse tekitanud omandiõigustülist kiriku ja Edise mõisa vahel, mille juured on seotud Narva foogti poolt 1522. aastal Taubedele läänistatud maatükiga, mis asus otse kiriku juures ning püsis taubede valduses kõigest paarkümmend aastat. 17. sajandil õnnestus see Taubedel kohtu teel küllalt segastel asjaoludel tagasi saada.
Ehitamine näib olevat Taubede suguvõsale iseloomulik. Nende rajatud on ka Purtse loss ja Püssi mõis. Lüganuse kiriku rajamise omistab pärimus samuti nendele.
Taubede vikaaria Jõhvi kirikus
V.Raami tähelepanu pälvis fakt, et 1522. aastal andis ordumeister Edise mõisa omanikule Jacob Tuvele Jõhvis ühe adramaa koos mõisakohaga (Hofstätte) püha Kolmekuninga vikaaria jaoks (Hofstede tho der hilligen dre Koninghe Vicarie in der sülven Kerken tho Geve). Ta seostas selle Jõhvi kiriku ehitustööde teise etapiga, eeskätt torni ehitamisega. Mainitud mõisakoha näol on ilmselt tegemist Jõhvi kirikumõisaga, millele viitavad ka Taubede rootsiaegsed kohtuprotsessid nende maade pärast. Allest sellest sündmusest alates võib Taubedest rääkida kui Jõhvi kiriku ametlikest patroonidest ning sedagi ajutiselt, sest peagi (1542) läks sama maavaldus vähemalt oma põhiosas Lodede kätte, millega endised patronaaþisuhted toenäoliselt taastusid.
V.Kadakase oletus, et Jõhvi kiriku torni ülakorruse võlvi hävimine langeb Liivi sõja eelsesse aega, korrigeegrib V.Raami hüpoteesi. Taubede vikaaria ei seostuks nüüd mitte torni ehitamisega, vaid selle taastamisega pärast mingil põjuselt toimunud tulekahju. Viimane makorda seostuks ajaloosündmustest kõge paremini venelaste suure 1502. aasta sõjakäiguga. Hilisem Jõhvi kiriku ajalugu näitab, et paarkümmend aastat võis rahu ajal olla just selline aeg, mille jooksul jõouti sõjapurustuste taastamiseni. Sõja ajal kulus selleks veelgi rohkem aega.
Seega eksisteeris Jõhvi Mihkli kirikus keskaja lõpul lisaks kõrgaltarile veel vähemalt kaks kõrvalaltarit: Meie armastatud emanda (ehk Maarja) altar ja Kolmekuninga altar. Oletada võib veel nimipühaku Miikaeli altari olemasolu. Enamikes Tallinna kirikutes oli ka Püha Risti altar. Kokku aga oli Olevistes T.Kala andmetel 30 ja Nigulistes 31 kõrvalaltarit.
Õnnekombel teame sellest perioodist vähemalt üht Jõhvi kirikuõpetajat, kes eelpoolmainitud altaritel ilmselt teenistusi pidas, ka nimepidi. Selleks on Henricus Reynike, kes esineb ühes ürikus 1508. aastal. Ühtlasi on ta ainuke katoliiklik kirikuõpetaja Jõhvis, keda nimeliselt teame.
Enamik kõrvalaltareid ei olnud seotud vikaariatega, mis eeldasid enamasti iseseisvat kabelit. Jõhvi kirikus sai selline kabel asuda ainult altarialustes keldriruumides, kus paikneb praegu kindluskiriku muuseum.
Taubed ja Tallinna Toomkirik
Kui astuda Toomkiriku peasissekäigu juurest kolm sammu lõunapoolse löövi suunas, leiab suure kivitahvli järgmise tekstiga: “Otto Johann Thuve. Edise, Vääna ja Koonu mõisniku haud. 1696 A.D.” Legendi järgi oli Thuve eriti lustlik ja liiderlik mees, kes jumaldas ohjeldamatuid pidusid, kus saatjaks vein, naised ja laulud. Surivoodil lebades valdas teda aga patukahetsus ja ta palus matta end Toomkiriku lävele, et inimesed, kes enne kirikusse sisenemist palvetama põlvitavad, päästaksid ta hinge patuteedelt.